Isadepäev

Täna peaks olema kõige lahedam päev üldse - Isadepäev. Samas olen ma üks õnnetumaid siin toas. Igalpool mu ümber on mured. Kohutav täielikult. Ma mõtlesin, et peaks kõik kirja panema, mida ma tunnen, samas pole seda julgust. Ma ei taha oma sõnadega kellelegi ka ahiget teha, aga kuhu veel siis kirja panna. See blogi võiks olla samahästi nagu mu isiklik päevik.

Kõigepealt täna hommikul.. Pidime Bethiga minema pühapäeva kooli jaoks paberit ostma. Leppisime kokku, et saame kell kümme poe ees kokku, et uste avades kohe sisse tormata. Hommikul kodus ma ei teinud põhiliselt mitte midagi aga mu ajakasutus on lihtsalt nii kehv, et pidin kodust välja lausa tormama, mul oli 10 min aega, et jõuda kesklinna. Tavaliselt kõnniks sinna vähemalt 15 min. Mul aga ÕNNESTUS 10 min jõuda kaubahalli juurde, mis mind täitsa pahviks lõi. Nii ajaliselt kui füüsiliselt, ma olin täitsa väsinud peale seda suurt kõndimist. Ootasin siis ukse ees Bethi, kes tavaliselt kunagi ei hiline. Käisin vahepeal sees, tulin välja, teda ikka ei olnud. Otsustasin siis asjad ise ära osta, sest kell oli nii palju.. nõme asi on ju see ka, et ma ei saanud helistada talle. Ma ei olnud üldse pahane kui ma pidin teda ootama. Ma ei oska olla väga pahane kui keegi hilineb.. ausalt kohe. Salemisse jõudes ei olnud Bethi ikka veel seal. Ma mõtlesin, et helistan isa pealt kui ta kirikusse jõuab, aga teda ei tulnud ka teenistuse alguseks.
Kui ma pidin hakkama pühapäevakooli tegema, oli kõik normaalne, mulle meeldib lastega suhelda ja ma ei pea kartma, et ma ütlen midagi valesti või ei oska üldse midagi öelda. Täna aga tegime lipsu oma isadele ja hakkasin kõigile seletama kuidas see käib ise unustasin täitsa ära, et kõigil ei pruugigi isa üldse olla. Ma küsisin laste käest, et kas kõigil on isa või keegi, kellele seda lipsukest pärast kinkida. Tuli välja, et ühel poisil ei olegi isa.. see ehmatas mind ära, sest kuna mul on isa, arvasin, et ka teistel on, aga tihti see ei ole nii.. mul oli veidike halb tunne ka sellepärast, et ma sellele poisile piinlikust võisin valmistada. See poiss on hüperaktiivne ja kannatab tähelepanupuudulikuse all. Seda oli kohe näha, kui ta lärmates klassi tuli. Samas oli ta armas .
Kui kõigil siis lipsud valmis said ja mina seda segadust koristama jäin, tuli mu isa klassiruumi juurde. Rõõmus nägu peas, ütles mulle:"nohh oledki siin"!
Kui ma edasi koristasin võttis ta kohe loomulikult oma kaamera välja ja tahtis must pilti teha. Mind see ärritab igakord natukene kui ta tahab pildistada, ma isegi ei tea miks aga kui just tema minust pilti teeb, siis ma ei saa sinna midagi parata, üks nõmeduse uss tuleb minust kohe välja. ( kõlab nagu lasteraamatust )
Sellega kohe läks tuju allapoole.. Issi ka muutus tusaseks, et ma pilti ei lubanud teha endast.. mul on sellepärast kahju ka, sest sealt juba läks mu tänane päev vussi.
Edasi hakkasid tulema igast nõmedad jutud: küsisin, et kas mu õele ka issi helistab ja kohe vastas ta, et ma ei tea, ei julge helistada, sest ta magab nii kaua ja siis on jälle torisev ja ütleb, et miks üles ajasid jne.. Sa ei saa ju sinna parata kui sa oled nii unes ja siis ükskõik kes sulle helistab, ajab su ülesse kõige magusama une ajal.. Noo kui helistaks kooli direktor, siis sa muidugi hoiaksid ennast vaos, aga kui on su oma isa, ei kehti see refleks kohe üldse.. Kahju, aga nii see on juba..peaks hakkama seda lihvima, aga kui vaid igakord see meeles oleks !

Noo ja edasi ma ei mäletagi kõike, millest me rääkisime aga issi arvamus jäi selliseks, et mul on paha tuju ja ma olen kellegagi raksus.. ma lihtsalt sain pahaseks, et ta minust pilti üritas teha. Ta teeb nii tobedalt pilti, et ennast vaatama jäädes hiljem tekivad süümekad ja enesekriitika võtab võimust !
Koju kõndides tuli meil veel mitu nõmedat jutuajamist seoses elu ja kõige halvaga. Igakord kui hakatakse pereasjadest rääkima ei suuuda ma kohe üldse rõõmsaks jääda. See lõhub mind nii palju, et varsti ei jäägi minust midagi järele. Teel koju mõtlesin isegi, et miks just mina saan endale sellise elu, kus on nii palju probleeme kõikvõimalikuga. Kõlab nii egolt, ma tean.. aga sellisel hetkel ei saa sa muudmoodi mõelda, ausalt kohe. Ma annaks nii palju, et muuta esiteks juba oma mõtlemisviisi. Sest kindlasti on see üks põhjusi, miks ma alati nii kurvaks muutun. Sest tegelikult saaks asjadest, ka kurbadest ja nõmedatest pereasjadest rääkida ilma, et ma eriti nõmedasse masekasse langeks..Mul on vaja mingit šokiteraapiat, et mu suhtumist kõigesse halba muuta. Kindlasti on olemas muu viis kuidas seda kõike lahendada.. seda kõike, mis mu peres toimub.
Kodus tuli kohe veel hullem tunne.. Kolimisest on mingi.. hmm 3 kuud möödas ja meil pole ikkka veel kõik täielikult korda saanud ja selle 3 kuu möödudes on mul nii suuur tung välja kolida. Ausalt kohe ma üldse ei taha siin elada, siin justkui ei ole asjad nii hullud, aga igakord kui keegi hakkab neid miinuseid puudutama tuleb neid nii palju, et lõppu polegi. See muudab kõik nii friiking raskeks. Mul on lihtsalt nii palju mõtteid peas, et ei jõua kõike isegi kirja siia panna. Ma üritan võimalikult loogiliselt kirjutada, kuigi tihti loogika mu elus puudub absoluutselt. Loogiliselt peaksin ma olema maailma õnnelikum laps, mul on isa, kodu, ema, Jumal jne.. aaga ei.. alati leian ma asju, mille üle nutta või nukrutseda. Jestas küll. Tundub nagu ma oleks mingi emo, aga ma ei ole, usu mind !!
Okeei.. Kõik ei saa ju nii sünge olla.
Sest samuti mõtlesin ma täna, et ma armastan Salemi kirikut niiii palju, see on täielikult mulle koduks saanud. Ma ei oskaks olla ilma Salemita ja nende inimesteta, kes seal on. Kui sa oled nende lähedal, siis ei tundu Jumalgi niipalju kaugemal sinust. Pluss kõik see tark ja hea, mida nad suust välja ajavad ! :)
Eile olime Alfa väljasõidul kaasas söögi tegemisel ja ma kuulasin Maxi juttu sellest, et kuidas ma saan oma usus kindel olla.. Ma ei mäleta otseselt, kas see oli Mäx või Toivo(järgmise päeva rääkija), kes ütles, et ega Jumalat ei tunne ma kindlasti mitte siis, kui ma pole nõus ise sammugi tegema. SEE oli täielikult pomm minu suunas !! Ma tihti tahan Jumalat tunda, aga ise ei tee midagi umbes, et : Jumal ma tahan sind tunda, niiet tule sina, aga mina ei tule !!!
Nii ei sa..
sellised on need õiged ja targad jutud mida Salemis räägitakse..

Ma kasvõi koliks sinna, et Jumalale lähemal olla.. tõesti teeks seda..
mõtlesin täna kodus kõvasti selle üle, et varsti ei suuda ma siin kodus olla, et tahaks ära kolida, aga kuskile pole minna, ma olen nagu mustas augus, seejärel ütles mu isa tegelikult midagi väga õiget mulle..
Pole midagi, mis mind siin kinni hoiaks, kõige lihtsam on tegelikult minna, lähedki nii nagu mu õdegi läks.. Täiega õige. Aga ma tean, et mind jääks vaevama see, et ma tegin natukene ülekohut ka ema suhtes !!

Nii palju mõtteid.
Palju kergem hakkab, kui ma pooledki siia kirja saan pandud. Tuju läheb ka paremaks kohe ja kõik ei tundu nii halb enam ! Ma annaks palju, et see tunne ei jääks ainult tundeks, et see muutuks ka nii !!
Okei ma ei saa olla karm täna, kurb ka mitte, sest täna on isadepäev ja isegi kui ma isaga koos ei ela, on ta kallis ikka. Temale natukene võiks ju naeratada ja näidata, et ta on siia oodatud, muidu ta ei taha üldse enam siia tulla !
ja sina ka, kui sul ei olegi isa, siis üks isa sul on- see on isa Taevas.
Seda ütlesin ka poisile, kes oli pühapäevakoolis ja kellel pole reaalset isa
:)
Tsauka

Esimene sissekanne

No Tere. Mõtlesin, et hakkan ka siis oma mõtteid siia panema. Ma ei oota, et keegi neid loeks, need on lihtsalt minu mõtted. Ma ei jõua vist palju kirjutada, sest ma olen haigeks jäänud ja jõin just Fervexit, mis pidavat uniseks tegema. Ma ütlen veel selle kohapealt niipalju, et lugege ENNE ravimi annustamist kindlasti seda infolehte, mis seal paki sees on, ma tean, et tegelt ei viitsita seda väga lugeda, mina ka seda ei teinud. Tulemus : ma võtsin enne fervexi jooki ühe palaviku vastase rohu ja pärast kui olin juba selle joogi peaaegu ära joonud lugesin, et ei tohi fervexit ja mistahes muud rohtu koos annustada, suht sakk :S No ma loodan, et üledoosi ei saa nüüd !
Aga midagi siis minu mõtetest ka. Tegelt mu peas vist ei ole väga mõtteid hetkel, enne mõtlesin, et ohh nüüd olen haige, saan korralikult mõnda head raamatut lugeda, mul sahtlis neid nii palju, aga lugeda kuidagi ei jaksa. See ananks nii palju minu suhtele Jumalaga juurde... Say Whaaat? Suhe Jumalaga ? Jep, kui keegi veel ei teadnud, siis ma teen avalikuks siin blogiski, et ma olen ristitud Tartu Salemi Baptistikogudusse ja olen väikesest peale uskunud, et on üks tore vanamees, keda kutsutakse Jumalaks. Haa .. tegelt ma ei tea, kas Ta on vana, ma ei usu, Ta on nii kõikvõimas, et Ta peab olema enamat kui mees pilvepealt. Ma olen ta enda jaoks mõelnud kui Isa, kes on igalpool, kus minagi ja enamgi veel. Ma usun, et see on ka tõde. Aga hetkel, mul on veidikene raske mõelda, et ta on seal kus minagi ja enamgi veel. Vaadake, inimestel on raske uskuda inimestesse või näiteks suurtesse asjadesse, mida nad kas siis oma silmaga ei näe või ei koge või ei tunne, mul on hetkel selline periood, et ma ei tunne, et Jumal oleks siin minu juures.. Mu sõbranna ütles, et hetkel võib olla selline kurb periood, kus ma ei tunnetagi tema ligiolu ja mind pannakse nö. proovile, et kas ma suudan ka siis Jumalasse uskuda, kui ma teda ei tunneta.

No ma loodan, et see teid ära ei ehmata, sest kui ma poleks elusees Jumalast kuulnud ja nüüd korraga kuulen, kuidas keegi kirjutab, et ta on olemas ja samas raskesti usub temasse, siis see peaneks mind küll vist mõtlema, et temaga pole kõik korras, mida ta piinab ennast selle teadmatusega..

Aga asi on nii, et ma võiksin igakell hakata elama nii nagu ma seda tegin varem, aga ma lihtsalt ei saa, ei taha ja ei tohi. Mõned, kes teavad ka minu seikluste kohta sellest ajast, kui ma olin täiesti võõrdunud kirkust ja mul olid muud mõtted ja huvid, need teavad öelda, milline ma olin. Ma vist käisin pea iga nv pidudel, valetasin vanematele raha saamiseks ja mu õppeedukus oli suht maas, see ei huvitanud mind üldse. Lisaks sellele ma ei sallinud oma vanemaid peaaegu üldse. Ma isegi natukene häbenesin neid. Pluss see, et ma olin igal peol peaaegu maani täis ja järgmisel päeval ei mäletanud ma eelmisest õhtust peaaegu mitte midagi.Sellised olid mu nv ja mulle meeldis see, sest ma sain ennast siis nö. vabaks lasta ja teha seda, mida tahtsin. Ma võin öelda ka, et mul oli väga palju poisse, kellega ma ringi semmisin, niipalju sain ma nende pärast haiget. Kui kellestki lahku läksin, siis igakord mõtlesin, et nüüd ma jäin oma eluarmastusest ilma. Mulle meeldis see elu, tõesti meeldis ja ma ei oleks elusees kujutanud ette, et kunagi, ühel päeval ma loobun nendest metsikutest pidudest ja tantsupidudest ja koolist puudumistest ja suhetest mitmete poistega..hakkan siis rahulikuks ja hakkan väärtustama suhet Jumalaga, mitte mõne poisikesega.

Ohh sellest kõigest võiksin ma niiii palju siia kirja panna, aga ruumi jääks puudu. Igatahes selle jutu point oli see, et kes tõesti hoolib minust, ei taha, et ma elaksin samamoodi nagu ma olin varem elanud. Inimesed, kes tõesti tunnevad mind, ma võiks öelda, et neid ei ole just palju aga no need kes tõesti teavad mu mõlemat poolt.. metsikut Liisut ja siis seda rahulikku Liisut, ma usun, et nemad kohe kindlasti eelistaksid seda rahulikumat Liisut, ma vähemalt looooodan, südamest kohe. Sest mina eelistan seda rahulikku Liisut.
Sellepärast ma ei tahagi enam kunagi pöörata selga Jumalale ja kõigele sellele, mis mul hetkel on. Seda alati ei ole palju ja alati pole kõik lilleline ja värviline, aga vähemalt ma tean, et mul on tõelised sõbrad, kes mind võtavad nii nagu ma olen, samuti mul on Kõigekõrgem Isa, kes armastab mind just sellisena nagu ma olen, vahel tusane, vahel vihane, vahest rõõmus,mõnikord hell,vahel hooliv, vahest uppund pisaratesse, vahel loll nagu lauajalg, mõnikord õel, mõnikord kahepalgeline, mõnikord ka siiras ja aus, oi seda kõike on veel ja veel, aga noh mõte on see, et ükskõik milline ma ka poleks, kui ükski inimene ei salli mind, siis Jumal kindlasti teeb seda.
Ja miks peaks olema halb uskuda Jumalasse, selles ei ole mitte midagi halba, mu elu ei saa muutuda lootusetumaks nagu see varem oli, samuti pole selles ju midagi halba. Sest parem ma üritan oma elu korda seada ja selgemaks muuta, kui tapan enda ajurakke igal võimalikul viisil, olen õnnetu kõigi nende suhete pärast, mis mul on luhta läinud..
(nüüd vist on õige aeg taibata, et mu varajane elu=suhted=masendus)

Ma nii tahaksin, et mul oleks suuresti jagada armastust teiste inimestega. Andke andeks need inimesed, kellele ma haiget olen teinud või keda ma pole väärtustanud piisavalt või kellest ma pole hoolinud nii nagu ma peaksin ja võiksin.
Ma lihtsalt vahest tunnen, et ma olen kõigest tüdinenud, ma ei jõua enam üldse pingutada. Ja kui ma ei pinguta, siis näen, et kui ma ei pinguta, siis on mu elu nagu must auk, kuskile pole liikuda ja täiesti lootusetu olukord. Ma tean, et ma olen laisk ja lohakas aga vähemalt on mul üks asi selge, et täiesti lootusetu ma kaa nüüd ei ole.
See on ka kindel, et isegi kui ma ei suuda palju aega veeta Jumalaga, siis olen kuulnud, et isegi ohe on vestlus Jumalaga. Õnneks vist.. on mul neid ohkeid päeva jooksul palju, niiet see on selge, täiesti unarusse ma seda suhet pole jätnud.
Kuid tegelt ilma naljata..
Ma pean leidma taas need asjad ja teod ja kõik, mille pärast ma üldse kunagi hakkasin piiblit lugema ja Jumala kohta rohkem uurima. Samuti, miks ma nii väga tahtsin Temaga aega veeta.
Ma tahan olla nagu armunudki, kes armudes ei suuda millelegi muule mõelda ja tahavad üksteisega KOGUAEG koos olla. Ma tahan ka Jumalat nii armastada, nagu inimesed üksteist on armastanud.

Ma loodan, et miski ei jäänud teile arusaamatuks, minu esimene sissekanne tuli küll nüüd suure pauguga, aga vähemalt ma tegin seda, kirjutasin asju, mis mul südamel on olnud.
Ma kirjutaksin veel, aga midagi peab ju ka järgmiseks päevaks jääma :)
Tsau.