Isadepäev

Täna peaks olema kõige lahedam päev üldse - Isadepäev. Samas olen ma üks õnnetumaid siin toas. Igalpool mu ümber on mured. Kohutav täielikult. Ma mõtlesin, et peaks kõik kirja panema, mida ma tunnen, samas pole seda julgust. Ma ei taha oma sõnadega kellelegi ka ahiget teha, aga kuhu veel siis kirja panna. See blogi võiks olla samahästi nagu mu isiklik päevik.

Kõigepealt täna hommikul.. Pidime Bethiga minema pühapäeva kooli jaoks paberit ostma. Leppisime kokku, et saame kell kümme poe ees kokku, et uste avades kohe sisse tormata. Hommikul kodus ma ei teinud põhiliselt mitte midagi aga mu ajakasutus on lihtsalt nii kehv, et pidin kodust välja lausa tormama, mul oli 10 min aega, et jõuda kesklinna. Tavaliselt kõnniks sinna vähemalt 15 min. Mul aga ÕNNESTUS 10 min jõuda kaubahalli juurde, mis mind täitsa pahviks lõi. Nii ajaliselt kui füüsiliselt, ma olin täitsa väsinud peale seda suurt kõndimist. Ootasin siis ukse ees Bethi, kes tavaliselt kunagi ei hiline. Käisin vahepeal sees, tulin välja, teda ikka ei olnud. Otsustasin siis asjad ise ära osta, sest kell oli nii palju.. nõme asi on ju see ka, et ma ei saanud helistada talle. Ma ei olnud üldse pahane kui ma pidin teda ootama. Ma ei oska olla väga pahane kui keegi hilineb.. ausalt kohe. Salemisse jõudes ei olnud Bethi ikka veel seal. Ma mõtlesin, et helistan isa pealt kui ta kirikusse jõuab, aga teda ei tulnud ka teenistuse alguseks.
Kui ma pidin hakkama pühapäevakooli tegema, oli kõik normaalne, mulle meeldib lastega suhelda ja ma ei pea kartma, et ma ütlen midagi valesti või ei oska üldse midagi öelda. Täna aga tegime lipsu oma isadele ja hakkasin kõigile seletama kuidas see käib ise unustasin täitsa ära, et kõigil ei pruugigi isa üldse olla. Ma küsisin laste käest, et kas kõigil on isa või keegi, kellele seda lipsukest pärast kinkida. Tuli välja, et ühel poisil ei olegi isa.. see ehmatas mind ära, sest kuna mul on isa, arvasin, et ka teistel on, aga tihti see ei ole nii.. mul oli veidike halb tunne ka sellepärast, et ma sellele poisile piinlikust võisin valmistada. See poiss on hüperaktiivne ja kannatab tähelepanupuudulikuse all. Seda oli kohe näha, kui ta lärmates klassi tuli. Samas oli ta armas .
Kui kõigil siis lipsud valmis said ja mina seda segadust koristama jäin, tuli mu isa klassiruumi juurde. Rõõmus nägu peas, ütles mulle:"nohh oledki siin"!
Kui ma edasi koristasin võttis ta kohe loomulikult oma kaamera välja ja tahtis must pilti teha. Mind see ärritab igakord natukene kui ta tahab pildistada, ma isegi ei tea miks aga kui just tema minust pilti teeb, siis ma ei saa sinna midagi parata, üks nõmeduse uss tuleb minust kohe välja. ( kõlab nagu lasteraamatust )
Sellega kohe läks tuju allapoole.. Issi ka muutus tusaseks, et ma pilti ei lubanud teha endast.. mul on sellepärast kahju ka, sest sealt juba läks mu tänane päev vussi.
Edasi hakkasid tulema igast nõmedad jutud: küsisin, et kas mu õele ka issi helistab ja kohe vastas ta, et ma ei tea, ei julge helistada, sest ta magab nii kaua ja siis on jälle torisev ja ütleb, et miks üles ajasid jne.. Sa ei saa ju sinna parata kui sa oled nii unes ja siis ükskõik kes sulle helistab, ajab su ülesse kõige magusama une ajal.. Noo kui helistaks kooli direktor, siis sa muidugi hoiaksid ennast vaos, aga kui on su oma isa, ei kehti see refleks kohe üldse.. Kahju, aga nii see on juba..peaks hakkama seda lihvima, aga kui vaid igakord see meeles oleks !

Noo ja edasi ma ei mäletagi kõike, millest me rääkisime aga issi arvamus jäi selliseks, et mul on paha tuju ja ma olen kellegagi raksus.. ma lihtsalt sain pahaseks, et ta minust pilti üritas teha. Ta teeb nii tobedalt pilti, et ennast vaatama jäädes hiljem tekivad süümekad ja enesekriitika võtab võimust !
Koju kõndides tuli meil veel mitu nõmedat jutuajamist seoses elu ja kõige halvaga. Igakord kui hakatakse pereasjadest rääkima ei suuuda ma kohe üldse rõõmsaks jääda. See lõhub mind nii palju, et varsti ei jäägi minust midagi järele. Teel koju mõtlesin isegi, et miks just mina saan endale sellise elu, kus on nii palju probleeme kõikvõimalikuga. Kõlab nii egolt, ma tean.. aga sellisel hetkel ei saa sa muudmoodi mõelda, ausalt kohe. Ma annaks nii palju, et muuta esiteks juba oma mõtlemisviisi. Sest kindlasti on see üks põhjusi, miks ma alati nii kurvaks muutun. Sest tegelikult saaks asjadest, ka kurbadest ja nõmedatest pereasjadest rääkida ilma, et ma eriti nõmedasse masekasse langeks..Mul on vaja mingit šokiteraapiat, et mu suhtumist kõigesse halba muuta. Kindlasti on olemas muu viis kuidas seda kõike lahendada.. seda kõike, mis mu peres toimub.
Kodus tuli kohe veel hullem tunne.. Kolimisest on mingi.. hmm 3 kuud möödas ja meil pole ikkka veel kõik täielikult korda saanud ja selle 3 kuu möödudes on mul nii suuur tung välja kolida. Ausalt kohe ma üldse ei taha siin elada, siin justkui ei ole asjad nii hullud, aga igakord kui keegi hakkab neid miinuseid puudutama tuleb neid nii palju, et lõppu polegi. See muudab kõik nii friiking raskeks. Mul on lihtsalt nii palju mõtteid peas, et ei jõua kõike isegi kirja siia panna. Ma üritan võimalikult loogiliselt kirjutada, kuigi tihti loogika mu elus puudub absoluutselt. Loogiliselt peaksin ma olema maailma õnnelikum laps, mul on isa, kodu, ema, Jumal jne.. aaga ei.. alati leian ma asju, mille üle nutta või nukrutseda. Jestas küll. Tundub nagu ma oleks mingi emo, aga ma ei ole, usu mind !!
Okeei.. Kõik ei saa ju nii sünge olla.
Sest samuti mõtlesin ma täna, et ma armastan Salemi kirikut niiii palju, see on täielikult mulle koduks saanud. Ma ei oskaks olla ilma Salemita ja nende inimesteta, kes seal on. Kui sa oled nende lähedal, siis ei tundu Jumalgi niipalju kaugemal sinust. Pluss kõik see tark ja hea, mida nad suust välja ajavad ! :)
Eile olime Alfa väljasõidul kaasas söögi tegemisel ja ma kuulasin Maxi juttu sellest, et kuidas ma saan oma usus kindel olla.. Ma ei mäleta otseselt, kas see oli Mäx või Toivo(järgmise päeva rääkija), kes ütles, et ega Jumalat ei tunne ma kindlasti mitte siis, kui ma pole nõus ise sammugi tegema. SEE oli täielikult pomm minu suunas !! Ma tihti tahan Jumalat tunda, aga ise ei tee midagi umbes, et : Jumal ma tahan sind tunda, niiet tule sina, aga mina ei tule !!!
Nii ei sa..
sellised on need õiged ja targad jutud mida Salemis räägitakse..

Ma kasvõi koliks sinna, et Jumalale lähemal olla.. tõesti teeks seda..
mõtlesin täna kodus kõvasti selle üle, et varsti ei suuda ma siin kodus olla, et tahaks ära kolida, aga kuskile pole minna, ma olen nagu mustas augus, seejärel ütles mu isa tegelikult midagi väga õiget mulle..
Pole midagi, mis mind siin kinni hoiaks, kõige lihtsam on tegelikult minna, lähedki nii nagu mu õdegi läks.. Täiega õige. Aga ma tean, et mind jääks vaevama see, et ma tegin natukene ülekohut ka ema suhtes !!

Nii palju mõtteid.
Palju kergem hakkab, kui ma pooledki siia kirja saan pandud. Tuju läheb ka paremaks kohe ja kõik ei tundu nii halb enam ! Ma annaks palju, et see tunne ei jääks ainult tundeks, et see muutuks ka nii !!
Okei ma ei saa olla karm täna, kurb ka mitte, sest täna on isadepäev ja isegi kui ma isaga koos ei ela, on ta kallis ikka. Temale natukene võiks ju naeratada ja näidata, et ta on siia oodatud, muidu ta ei taha üldse enam siia tulla !
ja sina ka, kui sul ei olegi isa, siis üks isa sul on- see on isa Taevas.
Seda ütlesin ka poisile, kes oli pühapäevakoolis ja kellel pole reaalset isa
:)
Tsauka