Esimene sissekanne

No Tere. Mõtlesin, et hakkan ka siis oma mõtteid siia panema. Ma ei oota, et keegi neid loeks, need on lihtsalt minu mõtted. Ma ei jõua vist palju kirjutada, sest ma olen haigeks jäänud ja jõin just Fervexit, mis pidavat uniseks tegema. Ma ütlen veel selle kohapealt niipalju, et lugege ENNE ravimi annustamist kindlasti seda infolehte, mis seal paki sees on, ma tean, et tegelt ei viitsita seda väga lugeda, mina ka seda ei teinud. Tulemus : ma võtsin enne fervexi jooki ühe palaviku vastase rohu ja pärast kui olin juba selle joogi peaaegu ära joonud lugesin, et ei tohi fervexit ja mistahes muud rohtu koos annustada, suht sakk :S No ma loodan, et üledoosi ei saa nüüd !
Aga midagi siis minu mõtetest ka. Tegelt mu peas vist ei ole väga mõtteid hetkel, enne mõtlesin, et ohh nüüd olen haige, saan korralikult mõnda head raamatut lugeda, mul sahtlis neid nii palju, aga lugeda kuidagi ei jaksa. See ananks nii palju minu suhtele Jumalaga juurde... Say Whaaat? Suhe Jumalaga ? Jep, kui keegi veel ei teadnud, siis ma teen avalikuks siin blogiski, et ma olen ristitud Tartu Salemi Baptistikogudusse ja olen väikesest peale uskunud, et on üks tore vanamees, keda kutsutakse Jumalaks. Haa .. tegelt ma ei tea, kas Ta on vana, ma ei usu, Ta on nii kõikvõimas, et Ta peab olema enamat kui mees pilvepealt. Ma olen ta enda jaoks mõelnud kui Isa, kes on igalpool, kus minagi ja enamgi veel. Ma usun, et see on ka tõde. Aga hetkel, mul on veidikene raske mõelda, et ta on seal kus minagi ja enamgi veel. Vaadake, inimestel on raske uskuda inimestesse või näiteks suurtesse asjadesse, mida nad kas siis oma silmaga ei näe või ei koge või ei tunne, mul on hetkel selline periood, et ma ei tunne, et Jumal oleks siin minu juures.. Mu sõbranna ütles, et hetkel võib olla selline kurb periood, kus ma ei tunnetagi tema ligiolu ja mind pannakse nö. proovile, et kas ma suudan ka siis Jumalasse uskuda, kui ma teda ei tunneta.

No ma loodan, et see teid ära ei ehmata, sest kui ma poleks elusees Jumalast kuulnud ja nüüd korraga kuulen, kuidas keegi kirjutab, et ta on olemas ja samas raskesti usub temasse, siis see peaneks mind küll vist mõtlema, et temaga pole kõik korras, mida ta piinab ennast selle teadmatusega..

Aga asi on nii, et ma võiksin igakell hakata elama nii nagu ma seda tegin varem, aga ma lihtsalt ei saa, ei taha ja ei tohi. Mõned, kes teavad ka minu seikluste kohta sellest ajast, kui ma olin täiesti võõrdunud kirkust ja mul olid muud mõtted ja huvid, need teavad öelda, milline ma olin. Ma vist käisin pea iga nv pidudel, valetasin vanematele raha saamiseks ja mu õppeedukus oli suht maas, see ei huvitanud mind üldse. Lisaks sellele ma ei sallinud oma vanemaid peaaegu üldse. Ma isegi natukene häbenesin neid. Pluss see, et ma olin igal peol peaaegu maani täis ja järgmisel päeval ei mäletanud ma eelmisest õhtust peaaegu mitte midagi.Sellised olid mu nv ja mulle meeldis see, sest ma sain ennast siis nö. vabaks lasta ja teha seda, mida tahtsin. Ma võin öelda ka, et mul oli väga palju poisse, kellega ma ringi semmisin, niipalju sain ma nende pärast haiget. Kui kellestki lahku läksin, siis igakord mõtlesin, et nüüd ma jäin oma eluarmastusest ilma. Mulle meeldis see elu, tõesti meeldis ja ma ei oleks elusees kujutanud ette, et kunagi, ühel päeval ma loobun nendest metsikutest pidudest ja tantsupidudest ja koolist puudumistest ja suhetest mitmete poistega..hakkan siis rahulikuks ja hakkan väärtustama suhet Jumalaga, mitte mõne poisikesega.

Ohh sellest kõigest võiksin ma niiii palju siia kirja panna, aga ruumi jääks puudu. Igatahes selle jutu point oli see, et kes tõesti hoolib minust, ei taha, et ma elaksin samamoodi nagu ma olin varem elanud. Inimesed, kes tõesti tunnevad mind, ma võiks öelda, et neid ei ole just palju aga no need kes tõesti teavad mu mõlemat poolt.. metsikut Liisut ja siis seda rahulikku Liisut, ma usun, et nemad kohe kindlasti eelistaksid seda rahulikumat Liisut, ma vähemalt looooodan, südamest kohe. Sest mina eelistan seda rahulikku Liisut.
Sellepärast ma ei tahagi enam kunagi pöörata selga Jumalale ja kõigele sellele, mis mul hetkel on. Seda alati ei ole palju ja alati pole kõik lilleline ja värviline, aga vähemalt ma tean, et mul on tõelised sõbrad, kes mind võtavad nii nagu ma olen, samuti mul on Kõigekõrgem Isa, kes armastab mind just sellisena nagu ma olen, vahel tusane, vahel vihane, vahest rõõmus,mõnikord hell,vahel hooliv, vahest uppund pisaratesse, vahel loll nagu lauajalg, mõnikord õel, mõnikord kahepalgeline, mõnikord ka siiras ja aus, oi seda kõike on veel ja veel, aga noh mõte on see, et ükskõik milline ma ka poleks, kui ükski inimene ei salli mind, siis Jumal kindlasti teeb seda.
Ja miks peaks olema halb uskuda Jumalasse, selles ei ole mitte midagi halba, mu elu ei saa muutuda lootusetumaks nagu see varem oli, samuti pole selles ju midagi halba. Sest parem ma üritan oma elu korda seada ja selgemaks muuta, kui tapan enda ajurakke igal võimalikul viisil, olen õnnetu kõigi nende suhete pärast, mis mul on luhta läinud..
(nüüd vist on õige aeg taibata, et mu varajane elu=suhted=masendus)

Ma nii tahaksin, et mul oleks suuresti jagada armastust teiste inimestega. Andke andeks need inimesed, kellele ma haiget olen teinud või keda ma pole väärtustanud piisavalt või kellest ma pole hoolinud nii nagu ma peaksin ja võiksin.
Ma lihtsalt vahest tunnen, et ma olen kõigest tüdinenud, ma ei jõua enam üldse pingutada. Ja kui ma ei pinguta, siis näen, et kui ma ei pinguta, siis on mu elu nagu must auk, kuskile pole liikuda ja täiesti lootusetu olukord. Ma tean, et ma olen laisk ja lohakas aga vähemalt on mul üks asi selge, et täiesti lootusetu ma kaa nüüd ei ole.
See on ka kindel, et isegi kui ma ei suuda palju aega veeta Jumalaga, siis olen kuulnud, et isegi ohe on vestlus Jumalaga. Õnneks vist.. on mul neid ohkeid päeva jooksul palju, niiet see on selge, täiesti unarusse ma seda suhet pole jätnud.
Kuid tegelt ilma naljata..
Ma pean leidma taas need asjad ja teod ja kõik, mille pärast ma üldse kunagi hakkasin piiblit lugema ja Jumala kohta rohkem uurima. Samuti, miks ma nii väga tahtsin Temaga aega veeta.
Ma tahan olla nagu armunudki, kes armudes ei suuda millelegi muule mõelda ja tahavad üksteisega KOGUAEG koos olla. Ma tahan ka Jumalat nii armastada, nagu inimesed üksteist on armastanud.

Ma loodan, et miski ei jäänud teile arusaamatuks, minu esimene sissekanne tuli küll nüüd suure pauguga, aga vähemalt ma tegin seda, kirjutasin asju, mis mul südamel on olnud.
Ma kirjutaksin veel, aga midagi peab ju ka järgmiseks päevaks jääma :)
Tsau.